væva

See also: väva

Old Swedish

Etymology

From Old Norse vefa, from Proto-Germanic *webaną.

Verb

væva

1. to weave

Conjugation

Conjugation of væva (strong)

	present			past
infinitive	væva			—
participle	vævandi, vævande			vævin
active voice	indicative	subjunctive	imperative	indicative	subjunctive
iæk	væver	vævi, væve	—	vof	vāvi, vāve
þū	væver	vævi, væve	væf	voft	vāvi, vāve
han	væver	vævi, væve	—	vof	vāvi, vāve
vīr	vævum, vævom	vævum, vævom	vævum, vævom	vāvum, vāvom	vāvum, vāvom
īr	vævin	vævin	vævin	vāvin	vāvin
þēr	væva	vævin	—	vāvu, vāvo	vāvin
mediopassive voice	indicative	subjunctive	imperative	indicative	subjunctive
iæk	væfs	vævis, væves	—	vofs	vāvis, vāves
þū	væfs	vævis, væves	—	vofts	vāvis, vāves
han	væfs	vævis, væves	—	vofs	vāvis, vāves
vīr	vævums, -oms	vævums, vævoms	—	vāvums, vāvoms	vāvums, vāvoms
īr	vævins	vævins	—	vāvins	vāvins
þēr	vævas	vævins	—	vāvus, vāvos	vāvins

Descendants

• Swedish: väva