vælia

Old Swedish

Etymology

From Old Norse velja, from Proto-Germanic *waljaną.

Verb

vælia

1. to choose, elect, decide

Conjugation

Conjugation of vælia (weak)

	present				past
infinitive	vælia				—
participle	væliandi, væliande				valder
active voice	indicative	subjunctive	imperative		indicative	subjunctive
iæk	væl	væli, væle	—		valdi, valde	valdi, valde
þū	væl	væli, væle	væl		valdi, valde	valdi, valde
han	væl	væli, væle	—		valdi, valde	valdi, valde
vīr	vælium, væliom	vælium, væliom	vælium, væliom		valdum, valdom	valdum, valdom
īr	vælin	vælin	vælin		valdin	valdin
þēr	vælia	vælin	—		valdu, valdo	valdin
mediopassive voice	indicative	subjunctive	imperative		indicative	subjunctive
iæk	væls	vælis	—		valdis, -es	valdis, -es
þū	væls	vælis	—		valdis, -es	valdis, -es
han	væls	vælis	—		valdis, -es	valdis, -es
vīr	væliums, -ioms	væliums, -ioms	—		valdums, -oms	valdums, -oms
īr	vælins	vælins	—		valdins	valdins
þēr	vælias	vælins	—		valdus, -os	valdins

Descendants

• Swedish: välja