hæmta

See also: hämta

Old Swedish

Etymology

From Old Norse heimta, from Proto-Germanic *haimatjaną.

Verb

hæmta

1. to bring home

Conjugation

Conjugation of hæmta (weak)

	present			past
infinitive	hæmta			—
participle	hæmtandi, hæmtande			hæmter
active voice	indicative	subjunctive	imperative	indicative	subjunctive
iæk	hæmtir	hæmti, hæmte	—	hæmti, hæmte	hæmti, hæmte
þū	hæmtir	hæmti, hæmte	hæmt	hæmti, hæmte	hæmti, hæmte
han	hæmtir	hæmti, hæmte	—	hæmti, hæmte	hæmti, hæmte
vīr	hæmtum, hæmtom	hæmtum, hæmtom	hæmtum, hæmtom	hæmtum, hæmtom	hæmtum, hæmtom
īr	hæmtin	hæmtin	hæmtin	hæmtin	hæmtin
þēr	hæmta	hæmtin	—	hæmtu, hæmto	hæmtin
mediopassive voice	indicative	subjunctive	imperative	indicative	subjunctive
iæk	hæmtis	hæmtis, hæmtes	—	hæmtis, hæmtes	hæmtis, hæmtes
þū	hæmtis	hæmtis, hæmtes	—	hæmtis, hæmtes	hæmtis, hæmtes
han	hæmtis	hæmtis, hæmtes	—	hæmtis, hæmtes	hæmtis, hæmtes
vīr	hæmtums, hæmtoms	hæmtums, hæmtoms	—	hæmtums, hæmtoms	hæmtums, hæmtoms
īr	hæmtins	hæmtins	—	hæmtins	hæmtins
þēr	hæmtas	hæmtins	—	hæmtus, hæmtos	hæmtins

Descendants

• Swedish: hämta