qvælia

Old Swedish

Etymology

From Old Norse kvelja, from Proto-Germanic *kwaljaną.

Verb

qvælia

1. to suffocate
2. to torment, torture

Conjugation

Conjugation of qvælia (weak)

	present			past
infinitive	qvælia			—
participle	qvæliandi, qvæliande			qvalder
active voice	indicative	subjunctive	imperative	indicative	subjunctive
iæk	qvæl	qvæli, qvæle	—	qvaldi, qvalde	qvaldi, qvalde
þū	qvæl	qvæli, qvæle	qvæl	qvaldi, qvalde	qvaldi, qvalde
han	qvæl	qvæli, qvæle	—	qvaldi, qvalde	qvaldi, qvalde
vīr	qvælium, qvæliom	qvælium, qvæliom	qvælium, qvæliom	qvaldum, qvaldom	qvaldum, qvaldom
īr	qvælin	qvælin	qvælin	qvaldin	qvaldin
þēr	qvælia	qvælin	—	qvaldu, qvaldo	qvaldin
mediopassive voice	indicative	subjunctive	imperative	indicative	subjunctive
iæk	qvæls	qvælis	—	qvaldis, -es	qvaldis, -es
þū	qvæls	qvælis	—	qvaldis, -es	qvaldis, -es
han	qvæls	qvælis	—	qvaldis, -es	qvaldis, -es
vīr	qvæliums, -ioms	qvæliums, -ioms	—	qvaldums, -oms	qvaldums, -oms
īr	qvælins	qvælins	—	qvaldins	qvaldins
þēr	qvælias	qvælins	—	qvaldus, -os	qvaldins

Descendants

• Swedish: kvälja