rüütel
Jump to navigation
Jump to search
See also: Rüütel
Estonian
[edit]Etymology
[edit]From Middle Low German ruter.
Noun
[edit]rüütel (genitive rüütli, partitive rüütlit)
Declension
[edit]Declension of rüütel (ÕS type 2/õpik, no gradation) | |||
---|---|---|---|
singular | plural | ||
nominative | rüütel | rüütlid | |
accusative | nom. | ||
gen. | rüütli | ||
genitive | rüütlite | ||
partitive | rüütlit | rüütleid | |
illative | rüütlisse | rüütlitesse rüütleisse | |
inessive | rüütlis | rüütlites rüütleis | |
elative | rüütlist | rüütlitest rüütleist | |
allative | rüütlile | rüütlitele rüütleile | |
adessive | rüütlil | rüütlitel rüütleil | |
ablative | rüütlilt | rüütlitelt rüütleilt | |
translative | rüütliks | rüütliteks rüütleiks | |
terminative | rüütlini | rüütliteni | |
essive | rüütlina | rüütlitena | |
abessive | rüütlita | rüütliteta | |
comitative | rüütliga | rüütlitega |