koone

See also: kò’óne

North Frisian

Alternative forms

• kön (Föhr-Amrum)
• ken (Sylt)

Etymology

From Old Frisian kunna.

Verb

koone

1. (Mooring) can, to be able

Conjugation

Conjugation of koone (Mooring dialect)

infinitive I	koone
infinitive II	(tu) koonen
infinitive III	än koon
past participle	kööt
imperative	—
	present	past
1st-person singular	koon	köö
2nd-person singular	koost	kööst
3rd-person singular	koon	köö
plural	koone	köön
	perfect	pluperfect
1st-person singular	hääw kööt	häi kööt
2nd-person singular	hääst kööt	häist kööt
3rd-person singular	heet kööt	häi kööt
plural	hääwe kööt	häin kööt
	future (schale)	future (wårde)
1st-person singular	schal koone	wård koone
2nd-person singular	schäät koone	wårst koone
3rd-person singular	schal koone	wårt koone
plural	schan koone	wårde koone